KALEVALA

Kogumismatkad

L√∂nnrot suundus kogumismatkale 1828. aasta aprillikuus. Reisi algul ei leidnud ta suurt midagi, kuid saabudes Ida-Soome, Savosse ja Karjalasse, leidis ta siit juba palju vanade runolaulude oskajaid. Omamoodi p√∂√∂rdepunktiks sai kohtumine Juhana Kainulaisega Kes√§lahdel. Temalt saadud runode ja loitsude √ľleskirjutamine n√Ķudis L√∂nnrotilt kolm p√§eva aega. Oma esimesel kogumisreisil viibis L√∂nnrot kogu suve ning koju, Laukkosse, p√∂√∂rdus ta tagasi alles s√ľgisel, kaasas rohkesti √ľlest√§hendusi, kokku ehk umbes 6000 v√§rsirida, enamasti loitsud ja eepilised runod.

Kogumismatkad

S√ľgise veetis ta Laukkos, korrastades reisil saadud materjale tr√ľkik√Ķlbulikeks. Siin √Ķnnestus tal ka kuulda saada, kuidas Viena-Karjalast p√§rit r√§ndkaupmees esitab eepilisi runolaule. See oli ka uueks vihjeks, kust runolaule k√Ķige paremini leida v√Ķiks.

L√∂nnrot j√§tkas oma √Ķpinguid Helsingisse √ľleviidud √ľlikoolis, kuid tema k√Ķige armsamaks harrastuseks j√§i ikkagi t√∂√∂ rahvalauludega. Ta kuulus nende v√§heste inimeste hulka, kelle eesm√§rgiks oli lisaks vana rahvaluule √ľleskirjutamisele ja talletamisele, ka soome keele laiema kasutuse edendamine.

Selle eesm√§rgi saavutamiseks asutati 1831. aasta veebruaris Soome Kirjanduse Selts. L√∂nnrot sai seltsi esimeseks sekret√§riks ja v√§ga pikka aega oli ta ka selle k√Ķige aktiivsem liige. Seltsi √ľheks esimeseks √ľlesandeks oli leida L√∂nnrotile stipendium rahvaluule kogumisreisi korraldamiseks piiritagusese Viena-Karjalasse. Reis j√§i siiski seekord pooleli, kuna puhkenud kooleraepideemia t√Ķttu kutsuti mees t√§itma oma arstikohuseid. See toimus alles j√§rgmise, 1832. aasta suvel ning L√∂nnrotil √Ķnnestus seekord √ľles kirjutada √ľle 3000 v√§rsirea loitse ja eepilisi runolaule.

1833. aastal lasi L√∂nnrot saata end arstiks v√§ikesesse ja k√Ķrvalisse Kajaani linna. Helsingis l√§hedaseks saanud m√Ķttekaaslaste seltskonna kaotamise korvas m√Ķnel m√§√§ral see, et Kajaani asetses Viena-Karjala laulumaade l√§heduses. Peas hakkas kujunema ka uus runolaulude avaldamisplaan. L√∂nnroti m√Ķtteks oli avaldada runolaulud eraldi, peamistele runode kangelastele keskendatud ts√ľklitena.

1833. aasta septembris toimunud neljas kogumisreis oli “Kalevala” saamisloo seisukohalt p√∂√∂rdelise t√§htsusega. Viena k√ľlades k√§ies sai L√∂nnrot tunda, kui elavad vanad runolaulud seal veel olid. Neid laulsid nii vanad kui noored. Vuonnises kohtus ta Ontrei Malisega, kes esitas L√∂nnrotile kahe p√§eva jooksul 800 v√§rssi, nende hulgas Sampo-ts√ľkli.

Vana ennustaja Vaassila Kielev√§inen tundis t√§pselt runode keskseid teemasid ning juhendas kogujat eri motiivide √ľhendamisel. Vaassila teadmistel oli niisiis tulevase eepose struktuuri seisukohalt m√§rkimisv√§√§rne t√§hendus.

L√∂nnrot asus oma √ľlest√§hendusi nende tr√ľkki saatmiseks korrastama. Esimeselt kogumisretkelt saadud runolaulud olid ilmunud “Kantele”-nimeliste vihkudena aastatel 1829-1831. 1833. aasta kogumisretke tulemusel s√ľndisid k√§sikirjad nimedega “Lemmink√§inen”, “V√§in√§m√∂inen” ja “Pulmarahva viise” (Naimakansan virsi√§); viimatimainitu koosnes pulmalauludest.

See ei suutnud kirjutajat siiski rahuldada. √úhtne poeem - suur eepos - oli tema eesm√§rgiks, eeskujuks Homerose eeposed “Ilias” ja “Od√ľsseia” ning muinasskandivaavia “Edda”. 1833. aasta detsembris kirjutas L√∂nnrot: “Talvel on mul j√§lle kavatsus √§ra k√§ia Arhangelski kubermangus ja enne mitte l√Ķpetada kogumist, kui nendest runolauludest saab kogumiku, mis vastab v√§hemalt poolele Homerusele.”

Nii s√ľndis esimene √ľhtne, 5000 v√§rsist koosnev poeem, mida hiljem on hakatud kutsuma vanaks “Kalevalaks”. L√∂nnrot ei olnud ka selle t√∂√∂ga veel rahul. Oma m√Ķtetes p√∂√∂rdus ta korduvalt tagasi Viena runok√ľladesse.

Oma viiendal kogumisretkel 1834. aasta aprillis kohtus ta Arhippa Perttusega, kes oli tema meelest k√Ķige meisterlikum ja teadjaim laulumeister k√Ķigist tema poolt kohatutest. Kahe p√§eva jooksul laulis Arhippa Perttunen L√∂nnrotile Latvaj√§rve k√ľlas 4000 v√§rssi pikki, eepilisi runolaule.

top